5. mai 2008

Naerata ometi!



Laupäeval mööda Mustamäge sõites jäi silma, et bussi ootavad inimesed on kurbade, tõsiste ja võiks öelda isegi, et väsinud nägudega. Kummaline. Ma saaks aru kui sellised näod vaataks vastu esmaspäeva hommikul. Aga laupäeval? Kui on ees veel tervelt kaks nauditavat päeva nädalavahetust ja päike särab taevas? Üksinda bussi oodates lai naeratus näol võiks ju loomulikult tiba kohtlane tunduda aga see polnud üldse mitte naeratuse puudumine mis mu tähelepanu köitis. Vaid lihtsalt inimeste väsinud ja tülpinud näod. Selline ilme ei tule näole paari tunni ega ka paari päevaga. Selliseks teeb inimesed aeg. Igapäevased mured, mida on kordades rohkem kui rõõme. Positiivsuse puudumine. No mis positiivsusest juttugi saab olla kui pead mures olema oma sissetulekute vähenemise ja väljaminekute suurenemise pärast...
Aga tegelikult on ju nii, et ei võida ju see kellel on surres rohkem asju, vaid oluline on hoolida oma lähedastest ja miks mitte ka mõnel päeval teha head ka täiesti võõrale inimesele. Ka ainult hea sõna või naeratus võib muuta päeva päikeseliseks. Naerata ometi rohkem!

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

miks mitte:)

Anonüümne ütles ...

mis sinust saanud on?