Uimik

Juba mitmendat päeva olen täielik uimik. Omas maailmas. Saan aru küll mida räägitakse, aga kui vaja miskit vastata, oleks nagu suu pudru täis või ei lähe sõnad õigesse järjekorda. Mingi lootus on, et see selline mööduv nähtus- jõulustress näiteks... Või pikad ning pimedad talveõhtud on oma töö teinud... Juba mitu meesterahvast on küsinud, et miks ma niimoodi vaatan või mida ma mõtlen. Jube tobe oleks ka ju vastuseks kohtlaselt naeratada ja öelda, et ära pane tähele, ma olengi uimik :D Vot sellised mõtted jõulude eel, sain vähemalt südamelt ära kurdetud ;)